Kuldmunal valib parimatest parimaid taas kaks erinevat disainižüriid, üht neist juhib Optimisti kunstiline juht Bruno Palmik. Rääkisime Brunoga kriitikast, disainitülidest, tasemest ja auhindadest.

Millisele brändile sa sooviksid disaini teha?

Olen alati olnud suhtumisega, et pole oluline, mis brändiga on tegu. Olgu see väike või maailma üks suurematest tegijatest. Olgu see Nike või raamatupidamisfirma Põlvast. Kuidagi alati tuleb mängu see, kui palju tellija sind usaldab. Sul võib olla laual maailma kõige ägedam bränd, aga kui kliendi poolt tulevad tugevad käärid loovusele ja strateegiale, siis on raske pakkuda lõpptulemust, mis täidaks soovitud ülesannet. Usaldus on see, mille abil jõuame koos tugeva lahenduseni.

Vahet pole, kas lauale potsatab väike või suur asi, kui klient tahab ägedat asja teha, siis minu jaoks on see piisav. Eriti äge on aidata neid, kes võib-olla ei ole nii teadlikud, kuidas asjad käivad – üks oluline osa meie valdkonna tööst on kindlasti harimine. Aga eks lõpuks igaüks peab oma firmat ja brändi ise tunnetama. Saama aru, et see on osa temast. Meie ei saa midagi peale sundida.

Nii et kliendi suurusest tähtsam on tema arenguga kaasas käia?

Väga tihti tuleb ette, et klient arvab, et meie teenusepakkujana tahame lihtsalt midagi ägedat teha. Selle peale ütleme alati, et meie huvi on see, et saaksite paremaks. Disaini puhul olen palju kuulnud öeldavat, et miks me muudame midagi, mis juba nii hästi töötab. Samal ajal võivad numbrid näidata, et tegelikult saaks 10 korda paremini minna. Osad kardavad süsteemi muuta ja jäädakse mugavustsooni kinni.

On jäänud mulje, et disainerid on ka ise muutuste osas hästi tulised. Võtame näiteks Kalevi uued pakendid. Või isegi Nokia logo, mis tekitas ka vastukaja. 

Ma ütlen ausalt… Ma saan mingist tagasisidest aru, aga see, mis toimub, ei meeldi mulle üldse. Ka see, mis näiteks Tartu brändingu osas toimus. Nendest asjadest saab normaalsemat diskussiooni alustada, et see feedback ei muutuks lihtsalt üheks suureks tormipilveks. Igal asjal on oma normaalsuse piir.

Olen kõigist Eesti disainigruppidest lahkunud, sest asi on läinud väga happeliseks. What’s the point? Ma elame väikses Eestis. Olen ise mõelnud, et vahel ei julge ka adekvaatset kriitikat anda, kuna lõpuks ei eristata asjalikku kriitikat tuimast happe pritsimisest – niimoodi ei pääse väga tihti asjalikumad vestlused löögile.

Kalevi osas – eks mul ole ka mingisuguseid mõtteid, kuidas seda oleks võinud teistmoodi teha, aga see ründamine iga nurga pealt… Mis nad hakkavad ümber tegema või? Ei hakka ju (muigab – toim.). Agentuur on koos kliendiga oma otsuse teinud ja peavad sellega elama.

Tihti tundub, et kõige suurem kaotaja on see, kes võidab, ehk see, kes töö teeb. Tal kulub nii palju energiat, et oma asju seletada ja lõpuks ei tahagi sellistel suurtel konkursidel keegi osaleda. Tartu asjad olid jumala okeid, Nokia ka jumala okei.

Võib-olla see kogukond saab nii paremaks minna, kui mõjuisikud teevad suu lahti ja räägivad päris asjadest. Eks ma vahel saan negatiivsest kriitikast aru ka, kui muudetakse mingit legacy asja, millel on tugev lugu taga. Vahel ehk muudetakse tugevaid ja armastatud asju liiga kardinaalselt ja kaotatakse ära see, mis brändi alguses üldse elama pani.

Ma ise illustreerin kodus põhimõtteliselt iga päev. Ajan alati iga kui viimset detaili taga ja kui mul tuleb väike täke või tindijoon sisse, viskan selle pildi minema ja alustan otsast uuesti. Samal ajal mind ei rahuldaks näiteks söega joonistamine, mis on veidi messy. Samas, kui ma selliseid töid näen, mõtlen, kurat, kui hea ja panen seina peale. Aga mina ei saa seda teha, sest selle ebakorrektsus ei laseks mul õhtul magada.

Disaini hindamisega on samamoodi. Kui sa hindad seda enda järgi, siis kuhu see valdkond areneb? Sa ei saa panna disaini sisse sunnitult oma isiklikku poliitikat ja maitset.

Kunstiinimesed on üsna isepäised. Kuidas säilitada kunstnikuna nii enda kui ka brändi nägu ja stiili? Või viitasidki sellele, et pole üldse vaja oma nägu näidata? 

Oleneb brändist. Kui teen suurettevõtet, kel on mitmes riigis kontorid, siis ma ei saa sinna näiteks oma illustratsioonikeelt sisse keevitada. Aga kui tuleb käsitööõlle bränd ja ütleb go wild, siis on teine asi. Pead leidma õige koha.

Aga enda isiksuse näitamine on kõige viimane asi. Eesmärk on kliendi numbreid suurendada, näiteks brändi meeldivust, käivet ja kasumit. Kui numbreid ei tule, oled midagi valesti teinud. Kui suurettevõte saab endale uue brändingu ja uuringutest tuleb välja, et see meenutab tugevalt mingi teise valdkonna brände, siis on midagi valesti läinud. Selliseid asju tuleb vältida.

Kas liigne trendi jälgimine võib olla ka kuidagi ohtlik?

Jälgin trende, aga kui töö sisse tuleb ja mul on kiusatus midagi kasutada, siis alateadlikult veidi mässan nende vastu, sest kuidas sa muidu edasi lähed? Keegi lõpuks ikka teeb midagi uut.

Olen Eestis ja lähiriikides märganud seoses trendidega seda, et kui sa vaatad näiteks ühe agentuuri portfooliot, siis märkad, et nad on ühel aastal teinud sarnase disaini näiteks muuseumile ja mingile täiesti teise valdkonna teemale, näiteks õlitehasele. Täiesti erinevad asjad, aga ikka väga sarnane värk.

Selles ei ole midagi halba, aga võib tekkida error, kui kummikumüüja ja mingi peenem ettevõte kasutavad väga sarnast disainikeelt. Osadest UI loogikate kergest kopeerimisest saan aru, mingid asjad lihtsalt töötavad.

Kuldmuna žüriides üldiselt välismaist rahvast pole, disainižüriid on erandiks. 

Me kõik elame oma meediaruumis, kõik elavad omaette mullis. Meil on vaja väljastpoolt tulijaid, kes vaataks asja teise pilguga. Soomlase Ilari Mustaga tutvusime tattoofestivali žüriis, ta on töötanud ajakirjades kunstilise juhina.

Rootslane Max Hultberg tituleeriti aasta või paar tagasi maailma paremuselt teiseks loovjuhiks. Ta on maailma tipptegija, kes oskab asju kindlasti teise nurga alt vaadata. Ta oli kunstiline juht näiteks Burger Kingi “Moldy Whopper” kampaanial.

Samuti võiks žüriis osaleda tellijapoolne esindaja, mistõttu kutsusin Carmen Karnö Öun Drinksist. Tundub, et nad oskavad disaini hinnata.

Meediaruumist ja mullist rääkides. Milline on Eesti disain aastal 2023? 

Arvan, et kui Euroopaga võrrelda, on suures pildis kõik päris hästi. Ma vahel mõtlen selle peale, et näiteks brändingud ja pakendid on meil maailmatasemel, aga tundub, et tavareklaamis jääb vahel disainist puudu. Et idee on äge, aga teostus ei toeta seda. Vahel kumab läbi ka see, et klient pole tahtnud investeerida.

Tase on hea, meil on väga palju erilise käekirjaga disainereid, aga sellist asja pole, et Eesti disain on mingit kindlat nägu. Kui panna näiteks ADC Euroopa võidutööd kõrvuti, siis ega välismaalane sealt aru ei saa, millised on Eesti tööd.

Kuldmuna on hea üritus, mis aitab latti tõsta. Iga aastaga läheb tase paremaks ja see harib inimesi. Mul ei ole enam sellist asja, et vaatan tööle otsa ja mõtlen, kas on mõtet konkursile esitada või mitte. Kohe saan aru. Juba siis, kui alles teen seda. Väga tore on vaadata ka seda, kui heaks on läinud tööde esitamine – case study’d ja pildimaterjal on kvaliteetsed.

Oma hea töö tunned kohe ära, aga kui tihti näed sinu arvates supertööd, mis kellelegi ei meeldi ja auhindu ei saa? Trendid seavad ikkagi ka seda nn hea maitse piiri. Kas sellest väljaspoolt on võimalik tulla ja auhindu võita?

Keeruline teema. Oleneb ka, mis on töö lähteülesanne. Kui see täidab ülesannet, siis miks mitte. Vahel on nii, et töö on teistmoodi ja ülihea, aga lihtsalt nii halvasti žüriile esitatud, et sa lased endale sellega jalga. Kui sul on näiteks eksperimentaalmuusika vinüül ja sul on disain, mis seda toetab, siis muidugi, go for it. Kui suudad žüriile oma teistmoodi asja ära kirjeldada, siis miks mitte. Muidugi, kui lähed mainstream’i raamidest liiga palju välja, võib see olla veidi suurem risk, aga samas… Ainult niimoodi me leiame uusi ja põnevaid viise tööde tegemiseks.

Sa olid osaline ka Cannes’is võitnud #14poleokei kampaanias. Said ka kohe aru, et tuleb hea ja tähtis töö?

Kui Anoorupa (Bose) selle ideega lauale tuli, olin väga üllatunud. Ma ei teadnudki fakti, et selline asi on Eestis võimalik – creepy!. Mul oli lootus suur, aga viimased aastad on hästi poliitiliseks läinud ja kadunud on usk, et asjad päriselt kuhugi liiguvad. Aga keegi pidi selle sammu tegema ja mul on ääretult hea meel, et sain olla osa sellest tiimist.

Üks väga suur märk sellest, et võime kaugele jõiuda, oli see, et klient Eesti Seksuaaltervise Liit usaldas meid 100%, mis on selliste projektide puhul must. Kindlasti oli väga oluline – ja see võttis palju aega – case study väljatöötamine viimse detailini.

Meil oli algusest peale mõte, kuidas iga detail peab loole juurde andma – muusika pidi olema näiteks selline, mis tekitaks õõvastava tunde ja jääks meelde.

Elu on nüüd teistsugune ka kui lõvi käes?

Eks ikka on kontakte juurde tekkinud peale seda. Väga tore tunne. Tõmbas jala nõrgaks küll seal kohapeal, kui teada saime. Tead, ikka ketrad end nende asjadega üles ja mõtled, et kas teised inimesed ka näevad seda nii tugevana. Vaatad laval olevaid asju ja mõtled, et wtf, kuidas see sai ja meie ei saagi?

Muretsemine tuleb sellest, et oled hästi palju aega sisse pannud ja usud sellesse. Samamoodi on närv sees siis, kui esitan kliendile midagi, millesse tõeliselt usun ja näen, et saaks teha midagi võimast. Kui seda tunnet ei teki, siis on minu jaoks miskit valesti.

Disainižürii II (hindab trükiseid, keskkonnadisaini ning meisterlikkust tüpograafias, illustratsioonis ja infograafikas)

Juhib Bruno Palmik (Optimist)

• Max Hultberg (Rootsi) (Creative, Åkestam Holst / NoA)
• Ilari Musta (Soome) (tattookunstnik, Krunikan Leima; endine kunstiline juht, ajakiri IMAGE)
• Robi Jõeleht (disainer, Polaar Studio)
• Carmen Karnö (Turundusjuht, Öun Drinks)
• Ingmar Järve (vabakutseline graafiline disainer, illustraator, animaator ja kunstnik)
• Eva Unt (loovjuht ja partner, Unt/Tammik)
• Piia Tammelo (disainer, Velvet)

Esita töö Kuldmunale

Kuldmuna 2023 ajakava

• Tööde vastuvõtt: 13. märts (esmaspäev) – 12. aprill (kolmapäev) 23.59
• Hilinejate vastuvõtt: 13. aprill – 19. aprill (kolmapäev) kell 23.59
• Kuldmuna pidu: 12. mai Estonia kontserdisaalis
• Kuldmuna juhend

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised