Tänavune Kuldmuna on pühendatud noortele, mistõttu väärivad suuremat tähelepanu ka kõik need, kes eriti hoolsalt seisavad järelkasvu arengu eest. Disainiagentuur Velvet tõdeb, et kuigi noorte järjepidev juhendamine võib agentuurile maksma minna koguni kümneid tuhandeid eurosid, toob see kokkuvõttes siiski kasu.

Velvet on oma 15 tegevusaasta jooksul näinud sadu praktikante. Aja jooksul jõudis agentuur järeldusele, et kuigi praktikandid võeti alati heas tahtes vastu, jäid nad mõnikord agentuuri kiire hooaja ja sellega kaasneva ressursside nappuse tõttu tähelepanuta. Soov uude generatsiooni investeerida oli suur, kuid puudus hea struktuur sellise protsessi juhtimiseks.  

Nii sai 2017. aasta maikuus praktikandina alustanud Joel Kotsjuba oma esimeseks ülesandeks eriti mahuka väljakutse: luua Velvetile uus ja toimiv praktikaprogramm. “See oli väga põnev proovikivi, sest see ei olnud killukese, vaid kogu terviku lahendamine,” ütles tänaseks Velveti disainerina tegutsev Kotsjuba.  

Velveti partner Janno Siimar rääkis, et kui Joel esmalt agentuuriga ühendust võttis, näis reaalselt võimatu talle aega pühendada. “Vaatasin oma kalendrisse ja teiste kalendritesse ning mõtlesin, et ei oleks aus teda võtta, sest kellelgi pole aega teda juhendada või mingeid ülesandeid välja mõelda”. Kuna aga selgus, et Kotsjuba soov oli tulla just teenuste disaini suunitlusega praktikale, siis nägi Siimar, et seda praktikasoovi saab hästi ühendada Velveti vajadustega.  

Lahendus disainmõtlemise kaudu 

Kotsjuba sõnul põhines praktikaprogrammi loomine disainmõtlemisel, mis tähendab seda, et oluline polnud tema varasem praktikakogemus, vaid oskus probleemi analüüsida ja alles seejärel lahendama hakata.  

“Disainmõtlemist võib pidada ka loovaks probleemi lahenduse oskuseks. See on mõtteviis, mille kaudu defineerida probleem, seada fookus ja leida vastused küsimustele, miks ja mida on tarvis teha,” lausus Kotsjuba.  

Siimari hinnangul püüab disainmõtlemine vähendada olukordi, kus töid tehakse läbimõtlematult. “Suurem osa maailma hädadest tuleneb sellest, et inimesed ei mõtle, mida on tegelikult vaja teha, vaid keskenduvad pigem sellele, mida nad oskavad või mis mõte neil esimesena pähe tuleb. See juhtub nii toodete disainimisel, teenuste disainimisel kui ka reklaami disainimisel.”  

Niisiis pidi ka praktikaprogrammi loomine algama põhjaliku eeltööga. Kotsjuba kogus infot nii Velveti praktikantidelt kui ka töötajatelt ning täiendavalt veel ettevõttelt Pipedrive, et kuulda ka kogemusi väljastpoolt Velvetit. Selgus, et hea praktikaprogrammi põhiliseks aluseks peaks olema see, et praktikant ise tunneks ennast motiveerituna. Nii on võimalik teda kergemini juhendada ja noor õpib ka palju kiiremini.  

Sellest tulenevalt tuli teha praktikantidele konkurss, millega eraldada terad sõkaldest ja valida välja kõige motiveeritumad. Kotsjuba eestvedamisel valmiski programm, mis jaotub kolmeks: Pecha Kucha presenteerimisõhtuks, intensiivseks kahenädalaseks Sprint Trackiks ning pikemaajaliseks tööks kliendiprojektidega ehk Long Trackiks. Esimesele õhtule valitakse kuni 20 esinejat kõikidest veebi kaudu kandideerinud taotlejatest, kellest edasi pääseb 7. Peale programmi läbimist tehakse mõnele praktikandile pakkumine jätkata pikema praktikaga.

Pecha Kucha formaat eeldab oma sõnumi läbimõtlemist ja kompaktset presenteerimist, mis sunnib esitaja keskenduma olulisemale ja eemaldama üleliigse. Nii tuleb oma sõnum edasi anda 20 slaidiga ja igat slaidi kuvatakse seejuures vaid 20 sekundit. Kõik esinejad vastavad samale küsimusele: “Kelleks ma tahan saada, kui ma suureks saan?”.  

“Me tahame, et kandidaat räägiks endast, oma huvidest, oma teadustöödest, taustast või näiteks lapsepõlvest ja sellest, kuhu ta tahab jõuda. Seeläbi näeme ära, kui palju ta on enda jaoks lahti mõtestanud, mida ta tahab teha ja kas ta tuleb siia eesmärgipäraselt või mitte. Kuna meie võimekus inimesi vastu võtta on paratamatult piiratud, siis peame tegema valiku ja motiveeritus on oluline otsustuskriteerium,” selgitas Siimar.  

Õnnelikud edasipääsejad jätkavad pürgimist järgmistesse voorudesse – kahenädalasse intensiivsesse treeningprogrammi Sprint Track ja viimaks ka Long Tracki, millesse valitud kolm praktikanti saavad omale osa kliendiprojektidest ja on igapäevaselt osaks Velveti meeskonnast.

Vähem vaimset prügi 

Siimar tõdes, et noorte arendamine ei ole Velvetile odav lõbu ja nii võib näiteks kahenädalane praktikaprogramm tööaega arvestades maksma minna ligi 20 000–30 000 eurot.  

“Täna on maailmas suuruselt viiendaks saareks nn prügisaar ehk hoovustega kokku kandunud ookeanis leiduv prügi. Ükski asi, mis seal saarel on, ei ole lihtsalt niisama tekkinud. Kliendid on tellinud, disainerid on disaininud, keegi on tootnud. Kui füüsilist prügi suudame veel ette kujutada, siis kujutage ette kogu seda vaimset prügi, mida tehakse –sisuturundusest kuni reklaamklippideni välja,” kirjeldas ta.  

Selle vähendamiseks ongi Siimari hinnangul vaja rohkem läbi mõelda, miks me midagi teeme ja kuivõrd seda vaja on. “Velvetis arvame, et kui inimesed natukene paremini oskavad suunata oma energiat või vähemalt küsida endalt, et kellele seda, mida ma teen, vaja on, siis 30 000 eurot selle eest maksta on tühiasi.”

Noorte arendamine on ka hea võimalus tutvustada ennast kui tööandjat, leida sobivaid meeskonnaliikmeid ja tuua agentuuri värsket mõtlemist. Siimari sõnul käis eelmise aasta peale kokku kõikidest programmidest läbi ligi 50 inimest, kellest tööle võeti kaks.  

“Kui ka ainult kaks inimest tuleb tööle, siis kõik need ülejäänud 48 on meie põhimõtteid ja lähenemist näinud. Võib-olla nad lähevad ja töötavad kuskil mujal, tulevad meile kunagi kliendiks või kandideerivad siia tööle – sellest kõigest palju olulisem on aga ikkagi see, et nad ei kasvata nn vaimset prügisaart, vaid teevad läbimõeldud tööd,” nentis ta.

Koolitades nii lapsi kui ka täiskasvanuid 

Lisaks põhjalikule praktikaprogrammile on Velvet juba varasemast ajast Velvet Academy kaudu igas vanuses inimestele disainmõtlemist õpetanud. Peamiselt on tasuta pakutav programm suunatud lastele, noortele ja üliõpilastele, kuid kandideerima on oodatud kõik, kes tahavad disainist rohkem teada saada.  

“Tegemist on disainmõtlemise töötoa või töötubade seeriaga. Osalejad ise püstitavad oma probleemid ja meie juhendamisel mõtlevad välja sobivad lahendused, mille kallal tehakse tööd kuni prototüübini välja,” kirjeldas Kotsjuba. Näiteks on lapsed töötubade käigus otsinud lahendusi jäätmemajanduse probleemidele ja loonud täiendavaid võimalusi prügi sorteerimiseks.  

Siimari sõnul ongi disainmõtlemise ja disaineri töö puhul oluline oskus mõista ja lahendada kellegi teise probleeme ning seada ennast tagaplaanile. “Öeldakse, et loovus on disaineri põhiline võime, aga tegelikult ei ole. Põhiline oskus disaineri juures on empaatiavõime,” sõnas ta.  

“Empaatiavõime väljendub võimes mõelda oma liivakastist väljapoole, olla empaatiline teise inimese, ühiskonna, organisatsiooni ja ettevõtte suhtes ning mõista nende vajadusi, millest lähtuvalt disainida sobiv lahendus probleemile,” lisas Kotsjuba.  

Kõigele lisaks on Velveti disainerid igapäevaselt juhtimas Kunstiakadeemia interaktsioonidisaini kursust, viiakse läbi Velvet Talks tasuta seminare ning oma kogemused on võetud kokku ka raamatute “Anyone Can Design” ja “Kuidas leiutada jalgratast” lehekülgedel.  

Praktikandid Velvetist:

Diana Vähi: 

Olin juba pikemat aega mõelnud teha uut karjäärisammu disaini, eriti teenusedisaini suunas. Akadeemilist kogemust mul selles valdkonnas ei olnud ja ainult sisetunde pealt uut eriala õppima minna ka ei tahtnud, kuid otsisin võimalust näha, kas minust võiks saada disainer. Velvet Run pakkus mulle täpselt õiget asja – intensiivset kogemust, millesse pea ees sisse hüpata ja kus ise disainiprotsessis osalemist järele proovida ning agentuuri igapäevaelu näha.

Sain kõvasti enesekindlust juurde ja ka kinnitust, et disaineriks olemine ei eelda tingimata kunstiharidust. Olen varasemalt õppinud sotsiaaltööd ja nägin, kuidas seni omandatud oskused mind protsessis toetasid ja mulle omanäolise vaatenurga andsid. Õppisin väga mitmekülgsete oskuste ja vaadetega tiimis töötama ning sain kahe nädala jooksul sajaprotsendiliselt projekti õnnestumisele pühenduda. Kindlasti sain ka hulga motivatsiooni, et teenusedisaini vallas end edasi täiendada.

Anastassia Tšepaikina:

Osalesin Velveti praktikal, sest tahtsin enda teadmisi pärast ülikooli lõpetamist proovile panna ja mul ei olnud palju töökogemust. Tegelikult oli üheks osalemise põhjuseks ka see, et mulle meeldivad Velveti väärtused ja disain, aga ma tean, et ma ei jäta endast intervjuudes parimat esmamuljet. Velvet Run oli hea viis enda oskuste näitamiseks.  

Sprint Track näitas, et ma saan tõhusalt töötada koos teiste inimestega, aga ainult siis, kui nad on sama motiveeritud nagu mina. Ise olen produktiivse töö fänn, aga koolis ja ülikoolis oli alati nii, et ainult 1-2 inimest kogu grupist üldse tahtsid midagi teha. Velvetis sellist masendavat atmosfääri ei ole. Tutvusin ka disainiuurimuse läbiviimise meetoditega, mis on kindlasti üks oskus, mida tuleks õpetada disainiga seotud õppeasutustes.

Autor: Merilin Sarapuu, Dalton

Kõik uudised