Minu esimene Kuldmuna oli Pesamuna. Võitsin selle 2020. aastal, kui olin parasjagu lõpetamas ülikooli kolmandat kursust ja töötasin copywriter’ina Optimistis, kirjutab Sweepi loovjuht Liisa Kivirähk.

Seal olid mu töökaaslasteks projektijuht Johanna Valge ja kunstiline juht Kristjan Hinno. Mõlemal oli tol aastal vist viimane võimalus Pesamunast osa võtta, aga neil oli tiimist kirjutaja puudu.

Kolleege alt vedada ma ei julgenud, pidin ütlema “jah”. Erilist soovi end proovile panna mul polnud, sest noore tudengina oli igapäevane töö kogenud loovjuhtide kõrval arvestatav proovikivi.

Mäletan, et kõik töökaaslased elasid meile palavalt kaasa ning pakatasid enesekindlusest, et meil läheb suurepäraselt ja “küll Liisa juba oskab”. Kogu see üdini positiivne tähelepanu ajas mind pehmelt öeldes ärevaks.

Isegi nii ärevaks, et minu eesmärk Pesamunal polnud võita, vaid kolleegidele mitte piinlikkust valmistada. Peas ringlesid paanilised mõtted. Mis siis, kui mul ei tulegi ühtegi ideed? Kas ma oskan loovjuhtide abita slogan’eid välja mõelda? Olen ma üldse kunagi mõne slogan’i välja mõelnud? Kes võiks õpetada mind ruttu kalambuure tegema? Miks ma üldse copywriter’ina töötan? Olin juba Pesamuna alguseks mentaalselt läbi.

Kui saatuslik briif saabus, olime kõik kontoris. Selgus, et peab välja mõtlema kampaania, mis paneks inimesi rohkem käsi pesema, et koroona ja muud haigused ei leviks. Mõned uudishimulikumad kolleegid juba küsisid, mis meile siis pureda anti.

Kui Johanna ja Kristjan näisid nendega vesteldes muretud, siis mina jäin napisõnaliseks ning hiilisin ruttu teise tuppa. Leppisime tiimiga kokku, et mõtleme algul iseseisvalt ning kohtume pärast tööpäeva koosolekuruumis.

Pettunud, segaduses, haavunud

Päeva lõpuks olid mul mõned ideealged, millest ükski ei pannud teiste silmi eriti särama. Alustasime siis ajurünnakuga ehk tellisime palju sushi’t. See vist meenutas Johannale tuua kodust ära oma koer nimega Sushi, mistõttu jättis ta meid mõneks ajaks Kristjaniga kahekesi.

Kui Johanna Sushiga naasis, läikisid nii minu kui Kristjani silmad palavikuliselt. Olime kahekesi jõudnud enda arvates täiesti suurepärase ideeni, mis oli totralt julge, fresh, piirenihutav, teistsugune kõigest muust; mitte kampaania, vaid movement!

Mäletan, et olulist rolli kandis slogan “kui on must, näita ust” (algul muidugi šokeerime ühiskonda) ning oma erakonna loomist (movement’i osa). Johanna kuulas meid vaikides ja esitas ebalevalt mõned täpsustavad küsimused. Uskumatul kombel ei olnudki ta müüdud. Olime Kristjaniga pettunud, segaduses, haavunud. Johanna ja Kristjan läksid kööki kohvi tegema, et pärast kontseptsiooni üle pikemalt arutleda. Ma ei tea siiani, mis täpselt köögis juhtus, aga kohvipausilt naastes oli Kristjan nagu äravahetatud.

Tema silmad olid jälle selged, ka tema märkas ohukohti meie reklaamimaastikku muutvas kontseptsioonis ning nentis, et ehk tõesti jõudsime oma loomerännakuga kohta, kuhu ei oleks pidanud ükski inimhing oma jalga tõstma.

Snickers päästis

Olin võitluse kaotanud. Kõige jamam oli asja juures see, et sain ka ise aru, et neil oli õigus. Aga ausalt öeldes, mul puudus energia, et otsast peale alustada. Kas meie esimese päeva tulemus oli tõesti ümmargune null? Mida ütlevad homme kõik optimistid, kui õhinal nägudel meie konkursitöö arengute kohta küsivad?

Kui öösel koju jõudsin, langesin masendusse. Miks ma pidin ennast selle lolli projektiga siduma ja vabast ajast tasuta tööd tegema? Keset suur ahastust meenus mulle hädine lohutus: olin hommikul endale kotti ühe Snickersi visanud. Sõin seda veidi lömmis šokolaadi ning mõtlesin pisarad silmis oma kurva saatuse üle.

Midagi see Snickers aga minus ravis, sest pärast seda öist einet olid mõtted ratsionaalsemad. Otsustasin, et arendan hommikul edasi oma kõige esimest ideed: veidralt spetsiifilised olukorrad argipäevast, mida kätepesu saaks lahendada. Ei manitse, vaid normaliseerime. Eesmärk oli panna teised tiimiliikmed lihtsalt fakti ette, et see konse jääb, teisi ideid mul pole ja teeks selle jama nüüd valmis. Uinusin mõttega, et ei osale sellel konkursil enam mitte kunagi. See teadmine rahustas.

Uudishimulikud loovjuhid

Järgmisel päeval läks plaan käiku. Tiimiliikmeid ei olnud raske nõusse saada. Ei tea, kas põhjuseks oli see, et neile see kontseptsioon päriselt meeldiski, või olid nad ise ka juba tüdinenud. Tööpäeva lõpus kogunesime Kristjani laua taha, et kõik valmis teha. Nüüd ei tellinud me enam mingit sushi’t, vaid leppisime kontori kommide ja võileivamaterjaliga.

Tahtsime asja lihtsalt ära teha ja koju minna. Ehkki olime väsinud, suhtus Kristjan visuaalide tegemisse talle omase professionaalsuse ja pühendumusega. Valisime hoolikalt fonti, tegime endale selgeks pildipankade parimad fotod seepidest, katsetasime erinevaid küljendusi, et tagada parim loetavus ning sõnumihierarhia.

Mäletan, et muutsime palju ka mu copy’sid, et need sobiksid kujunduste ning kanalitega paremini kokku. Tagasi vaadates tundub mulle, et just need kanalipõhised lahendused saidki selle kontseptsiooni kõige tugevaks osaks.

Ehkki olin ise konkursitööga rahul, ei saanud ma veel päris rahulikult hingata. Teadsin, et järgmine päev on mul laua juures hunnik uudishimulikke loovjuhte, kes soovivad, et tutvustaksin neile oma vapustavat kontseptsiooni.

Mäletan, et mul oli valmis varutud hea vastus: “Kui shortlist’i saame, siis näete. Ja kui ei saa, siis polnudki mõtet vaadata.” Vastus tundus töötavat, kuni selgus, et kunstiliste juhtide juures saab täiesti vabalt meie presentatsiooniga tutvuda, taustaks Kristjani lahked selgitused. Minu üllatuseks noogutasid kõik töökaaslased tema jutu peale heakskiitvalt, ütlesid, et võiks toimida küll, ning läksid oma projektide juurde tagasi. Töö oli valmis, mina ei olnud marki täis teinud…Äkki saab isegi short’i?

Uudo

Varsti saabus kiri, et olemegi saanud shortlist’i ning peame minema seda tööd ka žüriile esitlema. Presenteerisime eeskujulikult, vastasime täpsustavatele küsimustele ja lahkusime positiivselt meelestatuna.

Siis aga jõudis Johannani kuulujutt, et finaali olid pääsenud ka kunagised Pesamuna võitjad Tiit Liblik ja Jaan Sinka, kelle esitluse ajal olevat kogu žürii laginal naernud ning kiitnud taevani nende väljamõeldud tegelast nimega Uudo Seep.

Selline uudis mõjus muidugi laastavalt. Meie esitluse ajal ei naerdud kordagi! Ja veel enam, kuidas saaks minu “kanalikeskne sõnumistrateegia” sellise trumbi nagu “Uudo Seep” vastu? Võit näis võimatu.

Võit siiski saabus, ehkki ka Uudo Seep sai erimuna. Mäletan seda osa ausalt öeldes kõige ähmasemalt. Vahepeal oli alanud koroona ning Kuldmuna gala toimus läbi veebi. Kusagil ekraanil vilksasid tõesti meie nimed läbi, aga maailm oli selleks ajaks nii pahupidi pööratud, et see jäi veidi tagaplaanile.

Arusaam võidust jõudis minuni paar kuud hiljem, kui sain jälle loa kontorisse minna ja leidsin ootamatult oma laualt veidi tolmuse muna. Nüüd leiab selle mu vanemate kodust mu kunagisest magamistoast, märkimaks kohta, kus 2020. aastal Snickersit näksides oma rock bottom’isse jõudsin.

Oma lubadusest – mitte kunagi Pesamuna konkursil enam osaleda – olen kinni hoidnud. Soovin aga jaksu kõikidele tänavustele osalejatele. Minu suurim austus, see asi pole nõrkadele.

Autor: Liisa Kivirähk, Sweep
Toimetas: Siim Kera, TULI

Minu esimene Kuldmuna on TULI lugudesari, kus Eesti reklaamiinimesed meenutavad esimest Kuldmuna konkursilt võidetud autasu. 

Kõik uudised