Me peame rääkima Misfitsist. Alustasin just oma kümnenda sooloalbumi salvestamist ja avastasin, et esimene salvestatud lugu meenutab Misftitsi, räägib hinnatud loovjuht Leslie Laasner oma munamõtiskluses.

Poleks oodanud, aga Misfits on jälle tagasi. See USA horror punk rock bänd kummitab mingite dekaadide tagant ikka ja jälle ning kerkib zombina mälestuste mullast.

Avastasin Misftisi kunagi noorukina loomulikult tänu Metallicale. Ülikena Misfitsi logokolp ilules Metallica särkidel, pillidel ja tätoveeringutel. Ausalt öeldes on mind alati taustal toimuv huvitanud vähemalt sama palju, kui esiplaan. Nii tuhnisin välja, mis asi see Misfits siis on.

Misanstseen Misfits leidis seeläbi kindla koha minu muusikamaitse kujunemisel ja sobis värskendava komakohana metali vahele, et vastanduda üleüldises diskouputuses. Midagi toimub, sest Misfits ilmutas end jälle!

Ma luban, et räägin lõpuks ka Kuldmunast

Misfits mõjutas mind nii, et isegi mu esimese bändi nimi oli sellest mõjutatud – Misnamed. Sain aru, et kontekstile jõuliselt vastandudes ehk eristudes on asjade tegemisel eriline mõnu. See on pungi kvintessents – vastuvoolu ujumine ning soov erineda. See sobis mullegi.

Misfits ununes, tuli industrial, tuli indie, tuli elektroonika ja popp. Kunst ja reklaam. Kui briti superajul Dean Bluntil ilmus 2013. aastal ilgelt hea album “The Redeemer” ja ta käis seda Tallinnas Sõpruse kinos esitlemas (muideks, hüperhea kontsert!), ärkas Misfits korra jälle ellu.

Peale laivi suundusime Tallinna ööpimedusse ja kuskilt Sõpruse nurga tagant tuli maguskirbet kanepilõhna. Otsustasime lähemalt uurida, kes see pioneer öö hakul nii toorelt heina põletab ja tagauksel seisis ei keegi muu kui Dean ise, korralik joint hambus.

Dean tegi rahulikult popsu. Võtsin taskust äsja ostetud “The Redeemeri” CD ja palusin autogrammi. Ta võttis CD ja markeri oma kätte, mõtles sekundi ja ütles siis, et tal pole signatuuri. I swear to God, ma pole elus midagi ägedamat kuulnud. Pole signatuuri? How cool is that? Väga vastuvoolu.

Aga siis küsis Dean äkki, kas ma tean Misfitsi. Blunti musa arvestades mõjus see nii ootamatult ja täiesti võimatult, nagu Ülemiste keskusest väljapääsu leidmine. Blunt ja Misfits. Kus, millal, kuidas?

Neid kaht asja ei suutnud ma kokku panna. Ma ei saanud tegelikult isegi aru, mida ta küsis ja igaks juhuks vastasin “ei tea”, et edasises vestluses sellise korüfeega end mitte lolliks teha. Dean kirjutas plaadile “Texas is the Reason”, mis on rida Misfitsi loost “Bullet”. Panin alles kodus pildi kokku, et oot, Misfits?

Vale hetk, õige koht

Muna läheneb, Misfits jääb. Kui Bluntist veel aega tagasi kerin, siis töötasin Divisionis ja munaralli polnud mul veel alanud. Mäletan, et kuldmunani jõudmine oli mulle väga oluline, sest tahtsin endale ja teistele tõestada, et ma mängin ikka kõrgliigas, onju.

Mulle meeldis lugude jutustamine, reklaami puhul telemeedium ja filmilik lähenemine – karakterid, rollid ja lood elust enesest. Olime Cannes Lionsi festaril ja mul oli kaasas just Tallinnas ostetud iPod, mille ma musa täis tõmbasin. See oli silmini laetud ainult kahe bändiga – Sepultura ja Misfits. Mis kombo ja miks? Enam ei mäleta.

Olin siis juba süva elektroonik, aga ilmselt oli natuke raske taluda seda liiga nõudlikku vahust turunduskonteksti, millesse olin end uputanud. See tekitas minus mingeid oksekrampe, mida pidin öösel üksi ringi töllerdades pungi ja metaliga tasakaalustama.

Tagasi lennates istusin Nice lennujaamas, kuulasin Misfitsi ja vaatasin inimesi, mis on välismaal mu lemmiktegevus. Äkitselt lendas shuffle’iga mängima Boney M.’i lugu “Sunny”.

Mingi valemiga olin kogemata selle träki iPodi kopinud. See oli üks varaseid lapsepõlvelugusid ning üldse teisest playlist’ist. See kõlas öises Misfitsi zombi kontekstis nii, nii, nii vale ja tabas mind nagu päikesepiste vampiiri.

Mul oli just lahendada Elioni kodulahenduse telebriif ja sekundiga oli idee mu peas. Mäletan seda valgust, hetke ja tunnet. See läbis kogu keha. See lugu oli nagu ajaränne koju. “Sunny” oli lihtsalt üks lapsepõlve tunne, vanemate muusika ja meenutus, mis mõjus horror punk’i kontekstis nii veidralt nagu Jaguari uus bränding.

“Ulme” klipi idee tekkiski loost, mis oli valel hetkel õiges kohas. Boney M.’i saime ka kuidagi läbi ussi****i sinna klippi. Ma ei nõustunud mitte ühegi teise lauluga.

See lugu oli error playlist’is ja sellest sündis idee. Ma ei mäleta oma esimest kuldmuna, aga Elioni “Ulme” on esimene, mida mäletan. Selle idee režissöör oli Veiko Õunpuu, kes andis asjale absoluutselt parimal võimalikul kujul elu. Kaasa aitas ka megahästi õnnestunud casting.

Minutiline klipp oli mu fetiš omaette. ”Ulme” kuld tuli vist ka kuidagi seerias “Porri” ja “Sheeri kama” klippidega, mis olid Andres Maimiku režissööritöö. Need olid enamvähem samas ajas. Oli äge.

Suht jabur on seegi, et päeval, kui hakkasin seda lugu kirjutama, kirjutas mulle üle saja aasta Tiivi Püvi, kes oli siis Elioni turundusboss ja kogu sellele hullusele alla kirjutas. Ta ütles, et näed, klipp ikka elab, nüüd siis TikTokis, oma – ei tea – mitmendat elu. Ulme.

Miks selline pikk ring munani? Sellepärast, et shortcut on nii 2019 ja zombid on ägedad! Pakkusin hiljuti zombisid ühte reklaamiideeseee, aga sain vastuse, et ei taheta oma kliente surnutena näidata. Las ta jääb! Kui siiani lugeda viitsisid, siis oled tubli. Aitäh!

Autor: Leslie Laasner, Pardon My French
Toimetas: Siim Kera, TULI

Minu esimene Kuldmuna on TULI lugudesari, kus Eesti reklaamiinimesed meenutavad esimest Kuldmuna konkursilt võidetud autasu. 

Kõik uudised