“Varem oli Eesti kommertsdisaini olemus kuidagi väga tuntavalt väljapoole vaatav, praegu aetakse oma asja,” lausub Kuldmuna disainižüri I juht Valter Jakovski. Igapäevaselt disainistuudiot Ruum 414 juhtiva Jakovskiga võtame teemaks disainiuudised ja -kismad, Eesti näo ja Kuldmuna.

Mõtlesin, mis võis olla viimase aasta tähtsaim disainiuudis. Kõige rohkem kära tekitas EKA-skandaal, kui Asko Künnap noored maatasa tegi. Ma ei hakka küsima, mis sa sellest arvad, aga mida teha, et Eesti disain oleks rohkem sama tugevalt pildis? Et meedia räägiks ja huvituks disainist ka siis, kui tegemist pole negatiivse asjaga. 

Jah, eks kultuuriuudiste ja -diskusiooni vähesus on üldse teema, mida on tunda. Sporti kajastatakse igal pool, aga kui kasvõi ETV-st uudiseid vaadata, siis disaini ja disainisündmusi laiemalt väga ei puudutata. Positiivne on see, et kes otsib, see leiab – on tekkinud loengusarju, podcaste ja sotsiaalmeedia gruppe.

Disainiinimesi peaks tihedamalt pilti kutsuma ning paluma neil arvamust avaldada. Disaineri töö on natuke nagu lavastaja töö teatris. Kui kõik on hästi, öeldakse, et head näitlejad. Kui kehvasti, siis on lavastaja oma tööd kehvasti teinud.

See diskussioon oli põnev. Asko võttis ette missiooniretke, et noortele natukene vitsa anda. Mõtlesin selle peale, et kuidas tal see idee tekkis ja kaua see pidi tal mullitama? Miks ta ei läinud kooli rääkima ja projektidega tutvuma? Võiks ju tahta mõista, et miks just sellised lahendused. Tuleb välja, et disaini sisuline olemus ei jõua kohati ka kogenud disaineritele kohale. Jälgisin seda kõike huviga, lahe oli see, et disainerite siseringis käis elav arutelu.

Küsimus on inspireeritud sellest, et tegime samuti sel teemal loo ning Tajo Oja ütles, et “mul on kõige rohkem hea meel, et üle pika aja on keegi Eesti disainist südamega kirjutanud. Seda juhtub kahjuks nii harva, et keegi võtab vaevaks meie valdkonnast midagi arvata.”

Täpselt, täpselt. Disain tänapäevases mõistes on ju Eestis võrdlemisi uus nähtus, varem oli tegemist rohkem käsitööga. Ma ei hakka meie disainiajalukku süvitsi minema – ja vist ei oskagi –, aga disaineril tekkis vaba voli, enda püstitatud ülesanne ja kontroll protsessi üle alles hiljuti. Varem käis see piltlikult ENSV kultuurikomisjoni juhendi järgi ja sellist disaini, mis tekitaks publikus laiemat diskussiooni, polegi väga olnud.

Alguses matkisime palju seda, mida mujal nägime. Mulle tundub, et praegu käib Eesti disainis ümbermõtestamise periood. Mõeldakse, mis on Eesti disain, kuidas seda edasi arendada, milles seisnevad Eesti ettevõtete väärtused ja kuidas neid maailmale tutvustada. Mis on see, mida eestlastena ajame ja mis saab läbi selle olla disain.

Disain on suures pildis harjumuse teema. Mida julgeme küsida, kõva häälega välja öelda ja näidata; mis on normaalne, intrigeeriv või ründav. See käib natuke nii, et noored tudengid panevad EKA-s hullu või elavad end välja ning läbi selle tekib uus reaalsus. Tavaline näide on, et keegi teeb midagi kreisit ja kõik vaatavad, et issand jumal, mis siin toimus? Viie aasta pärast teeb mingi suurettevõte sama asja ja kõik on normaalne.

Peame julgustama noori hullu panema ja end otsima. Vanematel generatsioonidel ongi võib-olla raske mõista. Vabasse riiki sündinud generatsioon seisab teistsuguse vabaduse idee ja väärtuste eest, kui neile eelnev generatsioon. Kahju on sellest, et põlvkondade vahelist suhtlust ei ole piisavalt. Aga värsket lehte peaks vaatama siira ja huvitatud pilguga. Peame tundma huvi, mida noorel öelda on ja/või kuhu ta meid viia tahab.

Varem olime siis väga teiste teiste moodi? 

Varem oli Eesti kommertsdisaini olemus kuidagi väga tuntavalt väljapoole vaatav, praegu aetakse ja väärtustatakse oma asja. On tekkinud põnevaid ja terviklikke lahendusi, näiteks Öölooma, Moe Peenviinavabriku või Craftory tooted alates pakendist kuni tooteni välja. Disaini olemus peaks olema enda tegevuse võimalikult süvitsi mõistmine. Ja meil on kihvtid oma ideed, milles peitub sügavam arusaam sellest, kes on klient ja mis väärtused tal on. Selle disainiga saab minna välismaale. See on uudne, teistmoodi ja midagi sellist, mida mujal pole.

Et kui massikultuur pigem globaliseerub, siis disainis peaks see mingi Eesti asi alles jääma? 

Mis see globaliseerumine lõpuks on? Kas räägime küla kalasupist, kus on kõik asjad koos? Ikkagi torkavad lõpuks mingid asjad silma, seda nii muusikas, albumikujundustes kui ka brändis ja pakendis. Vahet pole, kust toode pärit on, sel on oma kultuuriline kontekst ning toormaterjaliks ongi kultuur, mille keskel see kõik tekib. See on ainulaadne.

Digiturunduses räägitakse palju, et tööd võib teha kõikjalt kõikjale. Kuidas disainiga on? Ega me ju iga riigi kultuurilisi kontekste taju. 

Kõike saab teha, aga küsimus on, kui hästi (naerab – toim.). Kultuuriline kontekst seab piirangud. Me võime teha Põhjamaadesse head disaini, sest mõistame nende kultuuriruumi. Samamoodi on näiteks Jaapaniga, millel on Skandinaaviaga palju ühiseid osi. See on ka põhjus, miks seal näiteks Puuluup väga hästi peale läheb. See kõla on neile põnev ja oma, aga ei saada aru, miks.

See on õige point, et raske on lihtsalt hakata näiteks Taisse midagi tegema. Töö paistab seal kindlasti välja, aga kui omane ta kohalikele on, ei tea.

Saab välismaale teha, aga peab süvitsi mõistma. Pealiskaudselt on keeruline teha. Kui rääkida lihtsalt disainist kui esteetikat – mida võiks vältida – siis välismaale minek ei toimi. Aga disaini kui mõistmise protsessi on võimalik igal pool teha.

Kas praeguses majandusseisus on tunda, et disain on esimene, mida ettevõtted tahavad üle parda visata? 

Disainiprotsess on alati mõtestamise protsess. Mis oleme, kuidas oleme, kuhu liigume ja mille eest seisame. Kui stabiilne vundament on paigas, siis võib-olla visuaalselt kommunikatsioonilt hoitakse kokku ja tegeletakse nt tootearendusega. Võib-olla suuri muutusi ei juleta ette võtta, aga selline disaini samm-sammult protsess käib kogu aeg edasi ning täitsa kõrvale ei jää.

Meil endal on kliente, kes näevad rahulikku aega selle nurga alt, et nüüd on võimalus mõtestada ning tulevikku vaadata. Samas mõni on ka ettevaatlikum. Heal ajal on palju kära ja tuleb ses käras kuidagi silma paista. Praegu saab rahulikumalt ja mõtestatumalt läheneda.

Kui usaldus välja jätta, siis mis on hea kliendisuhte alus? Kuidas tekitada tunne, et klient tahab parimat ja agentuur suudab parimat pakkuda? 

Et agentuur saaks anda parimat, peab klient agentuurile endast kõik ausalt välja andma. Nagu inimsuheteski – hea suhte alus on ausus ja üksteise toetamine. Eraelus saavad ka kokku kaks erinevate taustadega inimest ja peab mõtlema, kuidas olla koos niiviisi, et teine saaks sinust aru ja mõistaks su vajadusi.

Kellegagi partnerluses olemine tähendab, et sa tahad luua keskkonna, kus teine pool sind maksimaalselt usaldab. Disainer on mõnes mõttes nagu terapeut. Klient tuleb alati agentuuri juurde mingi mure või plaaniga ning agentuuri eesmärk on aidata see maksimaalselt hästi ellu viia. Agentuuri peab probleemi enda kanda võtma. Vahel on muidugi vastupidi ja tundub, et klient on terapeut (naerab – toim.).

Kuidas aru saada, mis töö Kuldmunale saata? 

Eks iga projekt, mis täidab eesmärke ning millega klient ja kasutajad on rahul, on hea, aga Kuldmuna on loovusfestival. Hea töö on see, mis loovast aspektist ületab iseendagi ootusi ning eristub hallist massist. Kuldmuna kontekstis on mõistlik esitada töid, mis on aru saanud mingisuguse väärtuse erisusest ning sellega on sihtrühmani jõutud ootamatul moel.

Kust jookseb sinu jaoks inspiratsiooni ja plagiaadi piir? 

Meenub semiootiku ja meediauurija Indrek Ibruse tsitaat: “kultuur uueneb läbi remiksi – kõige vana loova lõimimise. Ja see on ainuke viis. Kultuuris pole midagi päris uut võimalik – sest uus on tähenduslik ainult vana kontekstis, muidu me selle uudsust ei mõistaks. Ja sestap peab uus sellest vanast välja kasvama.“

Kõik, mida loominguliselt teed, põhineb sinu varasemal kogemusel ja olemasolevatel tööriistadel. Sama on disainiga. Meil kõigil on käeulatuses sama valik fonte ja meil on kasutada sama värviruum. On alati okei kellegi teose kontseptsioonist inspireeruda, aga visuaali varastamine on plagiaat. See on väga lihtsale teele minek.

Mille põhjal sa žürii kokku panid? 

Tahtsin, et oleks reklaamivaldkonna disainereid, disainibüroo inimesid ning ka väljaspoolset vaadet. Tahtsin erinevaid silmaringe ning seda, et tekiks põnevaid vestlusi.

Disainižürii I (hindab pakendidisaini ja brändingut)

Juhib Valter Jakovski (Ruum 414)

• Grete Gutmann (kunstiline juht, Tank)
• Meelis Reiman (kasvuturundaja, Roofit.solar)
• Mirjam Reili (disainer, Aku)
• Arno Sillat (asutaja, Eesti Mootorispordi muuseum (MOMU))
• Kai Lobjakas (direktor, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum)
• Neeme Külm (skulptor; kaasasutaja, Valge Kuup)
• Robi Jõeleht (asutaja, disainistuudio Polaar Stuudio)Žüriid kogunevad WIP Maakris. Teeme rutiinist elamuse!

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised