Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest – aastast 2003, kui osalesin stilistina teadmatult Kuldmuna võitmises, kirjutab Tabasco loovjuht Kerstin Kessu Raidma.

ESITA TÖÖ KULDMUNALE

Tollal oli tegemist Tanki loodud Kuldmuna tööga – trükireklaam “Kihnu Mark” viinale. Olin just lõpetanud Kunstiakadeemia ega teadnud reklaamimaailmast ega selle kuldsetest ja muudest munadest veel suurt midagi. Ainus indikaator, et tegemist on millegi erilisega, oli kutse fotograaf Aivo Kallaselt osaleda põnevas projektis.

Stilisti ja set-kunstniku tööd olin varemgi teinud ning mäletan, et pildistasime kuskil kasarmuvaremetes, kus olid lagunenud seinad ja ruumides kasvas lilla põdrakanep. Meenub ka minu närveerimine, sest modellil ümber olnud voodilina jäi fotol kortsu.

Kontseptsioon oli inspireeritud Saudekist – sel ajal valitses tõeline Saudeki-vaimustus (Jan Saudek – tšehhi fotokunstnik ja maalija – toim.). Oli tõeline loominguline rõõm midagi sellist ära teha! Ma ei teagi, kas peadevahetuse Photoshopi trikk oli Aivo või agentuuri tehtud, aga tolle aja kohta oli see minu meelest tõeline tase. Kuldmuna asja avastasin alles aastaid hiljem. Julge ja mässumeelne töö, oma ajastu kohta igatahes!

Aga kui nüüd edasi minna, siis minu jaoks tundmatu mu(i)na(s)jutt hakkas vaikselt ilmet võtma mõned aastad hiljem, kui sattusin tööle Indigo Batesi agentuuri. Seal kuulsin kolleegide vestlustes Kuldmunast, kuid ausalt öeldes ei saanud ikka päris täpselt aru, millega tegu, kuni esimese Kuldmuna suurejoonelise peoni.

See toimus minu mäletamist mööda Tartus Vanemuise teatris, kuhu viisid spetsiaalsed Age Comi bussid. Juba bussis läks asi nii lõbusaks, et 20 aastat hiljem ei mäleta ma peost suurt midagi – peale selle, et kõik olid ülevas meeleolus ja uhkelt riides: daamid ballikleitides, mehed ülikondades. Mina tundsin vaid paari oma värsket töökaaslast, lisaks purjus Lazerit, Jacki ja Ed Labetskit. Olin noor ja roheline, nii et mulle isiklikult mune ei antud, aga Indigo Bates päris tühjade kätega koju ei läinud.

Eesti reklaamimaastiku tormiliste muutuste tõttu sattusin paar aastat hiljem Taeva-nimelisse agentuuri. Taevas oli noor ja tuline seltskond, kellel oli hoog sees. Olin inspireeritud oma andekatest kolleegidest ning mõnele neist vaatasin suisa alt üles (ja paljudele vaatan siiani). Jaanus Vahtra, Lauri Tikerpe, Anni Mäger, Rainer Peterson, Helene Vetik, Karl Saluveer, Martin Rääk, Reimo Õun, Karmo Ruusmaa ja veel terve hulk vinget rahvast. Õppisin kiiresti parimatelt ning Taevas sündis ka minu esimene Kuldmuna-kogemus – pronks Eskaroga, hõbe Karimusega ja midagi veel.

Paradoksaalselt langes Kuldmuna ajale ka masust tingitud koondamislaine, aga kui ühed uksed sulguvad, avanevad teised.

Indrek (Viiderfeld – toim.) võttis mul Kuldmunal küünarnukist kinni ja parafraseerides vanameister Matti Nykäneni, ütles midagi stiilis “Kuldmuna on aina mielessä, mutta hypätään nyt ensin.” Ja nii sattusingi Tabascosse!  (Noored, käige ikka Kuldmuna peol – iial ei või teada, kust teie hüppelaud suurde ja põnevasse tundmatusse alguse saab!)

Siht oli selge – teha ägedat reklaami! Esimeste Tabasco munadena korjasime 2011. aastal pronksi Pakendikeskusele kampaaniaga “Avasta Pakendite Saladusi“. Aga päris plahvatus tuli aasta hiljem, kui “kolmekesi agentuuri tehes”(Alar Pikkorainen oli ka pundis) võitsime portsu mune: kaks hõbedat Sky Plusile, kaks pronksi Sky Plusile ja Automaailmale (vist?) ning ka Kuldmuna!

Olin ise beebiootel ja suure kõhuga Kuldmuna peol – mäletamist mööda Pärnus rannaööklubis – ja selline edu tuli täiesti ootamatult.

Esimene päris Kuldmuna tuli printreklaami “Vii meid välja!” eest, mille tegime Rademari jooksujalatsitele. See oli neljast pildist koosnev seeria, fotograafiks Kalle Veesaar. Kolm stseeni shoot’isime Indreku isa korteris, ühe Kalle stuudios (lege vana Korter6). Ühel pildil olid modelliks Indreku jalad. Seeria kujutas erinevaid jooksujalatseid, mis käitusid nagu toas nuruvad koerad, et neid ometi välja jooksule viidaks. Paar aastat hiljem avastasime väga sarnase Nike töö – ja see on ainult kiitus meie loovusele! See kinnitab, et Eestis pole loovusega sugugi halvemini kui laias maailmas.

Kui aus olla, pole ma kunagi lugenud, kui palju auhindu olen võitnud. Piinlik tunnistada, aga isegi seda, mis mu esimene kuld oli, pidin Indrekult üle küsima.

Mis tundeid muna saamine minus tekitab? Laiemalt rääkides pean tunnistama, et võistlustööde ettevalmistamise surve tekitab minus tõrksat reaktsiooni. Mu sisemine kriitik on nii vali, et hindan iga kord enda või endaga seotud tööde võiduvõimalusi pigem üliväikseks, ja kipun vaid vigu nägema. Aga mis seal salata – peol on tore auhinda saada ja väike show-element ning pull meeldib mulle ka. Iga kord mõtlen, et rohkem ei viitsi rabeleda, ja siis järgmine aasta rabelen jälle.

Aasta reklaamiagentuuri tiitel on meie käes juba viis korda olnud ning see on samaaegselt nii prestiižne kui ka vastutusrikas tiitel. Mõtlen, et vahelduseks võiks see karikas ka mõne muu agentuuri kätte minna – nii motivatsiooni kui ka omavahelise eluterve konkurentsi mõttes.

Mida vanemaks saan, seda rohkem hindan loovust vaadelda – seda meisterlikku mängu, ootamatuid lahendusi, lihtsaid ja geniaalseid ideid. Seega on pärast Kuldmuna või mõnd muud loovusfestivali alati põnev aeg, kui saab võidutöid vaadata ja otsida seda haruldast ja kordumatut loovuse nutikust ja ilu, mida järjest vähem näeb. Või nagu Toe Tag ütleb: “See kõik taas kordub, see kõik on olnud kord…”

Autor: Kerstin Kessu Raidma, Tabasco
Toimetas: Siim Kera, TULI

Minu esimene Kuldmuna on TULI lugudesari, kus Eesti reklaamiinimesed meenutavad esimest Kuldmuna konkursilt võidetud autasu. 

Kõik uudised