Ütled piimavann, mõtled Anu Saagim. Uurisime Kuldmuna ühelt õhtujuhilt, kuidas jõuda omal alal tippu. Piimavanni kõrval räägime bravuuritariga umbrohust, Rohelistest, brändingust ja reklaamidest, kus Anu osalenud on. Tuleb välja, et ega ta neid väga ei mäleta.

Sinu Wikipedias on üks parimaid lauseid, mida ma Eesti Wikipediast lugenud: “Ta saavutas esikoha vabariiklikul umbrohu kitkumise võistlusel.” Millal sa viimati umbrohtu kitkusid? See tegevus ei tundu üldse Anu Saagimi brändiga kokku minevat.  

(Naerab – toim). Oh my god, issand, ma ei teadnudki, et see seal kirjas on. Jah, malevas pidi umbrohtu kitkuma. Olin kõva kitkuja ja revolutsionäär. Meile ei tahetud korralikult maksta, õhutasin teisi ülestõusule ja mind ähvardati rühmast välja visata. Päriselt ka.

Ma olen kõiki asju kitkunud. Kui Soome läksin, oli raha vaja ja korjasin maasikaid. See oli veel aeg, kui seda tööd tegid peamiselt soomlased. Olen väga töökas füüsilise töö tegija. Olen sopaaugust tulnud! Kui sa näeksid mind suvel Saaremaal, seal ma olen omas elemendis. Kitkun!

Tänapäeval muud juttu pole kui persoonibränd ja persoonibränd. Oled sa kunagi mõelnud, milline peaksid meedias välja nägema või milliseid asju pead tegema, et meedia sinust kirjutaks? Või oled lihtsalt niisama möllanud?

Tulin pilti siis, kui sellest ju ei räägitud. Ma ei ehitanud endale mingit brändi, vaid elu lihtsalt kulges ja juhtus. Ma ei ole teadlikult midagi teinud. Mu bränd kukkus välja vahukoor, šampanja ja kuradi piimavann. See jääb mulle surmani külge, sealt ma välja ei uju.

Ega ma eriti ei põe. Ma võin olla töökas, tubli ja ma ei tea, kas ma ka tark olen – nutikas on parem sõna –, aga seda fun’i ja kerglast poolt ma maha ei raputa. Kui ma seda hirmsasti põeks, oleksin võib-olla psühhiaatri vastuvõtul.

Kui mind guugeldad, siis sealt tuleb ilmselt esimesena vastu, et mul on seelik üle pea, olen püksata, aelen piimavannis või šampanjavahus. Kui oleksin inimene, kes tahaks olla tõsiseltvõetav… Kui ma kandideeriksin poliitikasse…

Mida sa oled ka teinud. 

Mida ma olen ka teinud. Võib-olla mõnel jookseks juhe kokku. Ta ei saaks sellest lahti. Ma ei teagi, kuidas imidžit muuta. See on päris keeruline. See, mille külge saad, sul küljes ripub.

Olen vahel mõelnud, et issand jumal, kui tahaksin imidžit muuta, siis mida ma teeks? Vanasti ähvardati mind kogu aeg sellega, et mul on väike laps ja kuidas ma võin nii käituda. Et kui ta suureks kasvab, siis tal on silmad häbi täis, kui loeb kõike, mida minu kohta kirjutatud on.

Mõnele see mõjuks ja mõnele ongi mõjunud. Meil on terve riburada tuntud inimesi, kes on astunud kolm sammu tagasi ja kellest midagi ei kuule. Arvan, et nad ongi ehmunud või hirmunud.

Kuulsusel on hind, aga vannun, et mina ei ole higi, verd ja pisaraid valanud, et kindlasti kuulus olla. See juhtus ajal, kui ei olnud sotsiaalmeediat. Mulle lihtsalt sattus mees, kes oli Soomes kuulus ja läbi selle tulin pjedestaalile.

Olin nii loll, naiivne ja noor, et see tegi mulle alguses nalja. Ma märkasin, et ükskõik, mis lolli juttu ajasin, välja mõtlesin ja valetasin, trükiti ära. Vau, ma olen vägev, võimas ja võin teha, mida tahan! Ma ütlen neile, et võtan igal hommikul piimavanni 70 liitri piimaga.

Kuulsin just Karmen Pedarult ühe toreda loo – vabandan tema ees juba ette. Ta rääkis, et mäletab siiani Kroonika esikaant, millel ma piimavannis olin. Ta lehitses seda ja luges, et Saagim ütleb, kuidas piim teeb naha imeliseks, ilusaks, siledaks ja pringiks. Kreemi pole vaja! Ta ei saanud piimavanni lubada, aga ta läks ostis mõned pakid piima ja hõõrus end vannis piimaga kokku.

Ma mõtlesin, halleluuja, Anu, mida sa oled teinud (naerab – toim.)? Teine ostab oma viimaste sentide eest piima. Samas vaata, kuhu ta jõudnud on!

Olen tagantjärgi imestanud, kui inimesed on rääkinud, kuidas mingid asjad, mida mina olen teinud või rääkinud, on neid mõjutanud. See kõik oli rohkem fa-fa-fa ja nali. Issand, kas ma tõesti vastutan nii paljude asjade eest? Loodetavasti on need enamjaolt positiivsed mõjutused olnud.

Sa suudad end väga vabalt võtta. Tavaliselt inimesed ja ka brändid võtavad end üsna tõsiselt. Kuidas olla vaba? 

Ma ei teagi, kas saab vabalt võtta. Tõsiseid, kurje ja halvustavaid inimesi on nii palju, et mitte-vabalt mõtlejad on ülekaalus. Ülekaalus on kadedad, õelad ja kibestunud inimesed, kes ei julge elus midagi teha. Nad ei julge eksida ega unistada. Nende jaoks on maailmalõpp, mida töökaaslane või naaber ütleb. Neid on nii kohutavalt palju, et siin pole midagi vabalt võtta.

Kuidas sina õelate inimestega hakkama oled saanud? Sulle öeldakse kindlasti internetis väga halvasti.

Näen juba sõnumi esimesest kahest sõnast, kas sealt tuleb midagi halba või mitte. Delete, delete, delete! Kui ta mind rahule ei jäta, blokeerin ära. Ma ei lase endale sellist asja külge. Alati kujutan seda inimest ette hambutu, haisva ja higisena (naerab – toim.) ning mul läheb tuju heaks.

Ma olen ka omamoodi õel. Mõtlen, et ta haiseb kuskil nurgas ja tal on nii palju aega minuga tegeleda. Issand jumal, küll tal peab jaksu olema. Mina küll ei viitsiks, mul on muudki teha, võtan parem klaasi veini.

Okei, klatšida mulle meeldib, aga teatud piirini. Olen viimasel ajal väga tundlikuks muutunud. Kui kuulen, et seltskonnas läheb natuke käest ära, siis eemaldun. Ma ei jaksa. See teeb inimestele haiget. Ma tean, kui palju on kuulujuttudes vahtu ja valet. Me ei tea kunagi, mis inimeste eludes toimub.

See kõik teeb ka lähedastele haiget. Olen ise tähele pannud, et ma ei ela kõike seda nii raskelt üle, kui näiteks mu ema. Ise lootsin, et ta seda või toda ei loe, aga sõbrannad tulid külla ja rääkisid kõik ära. Nägin, et see tegi haiget ja kuulsus on lähedastele keeruline. Seepärast olen ka lapse avalikkuse eest eemal hoidnud.

Sa oled aegade jooksul erinevates reklaamides olnud, aga mulle tundub, et kuulsuse poolest võiksid rohkemgi olla. Kas on tunda, et brändid ei taha end sinuga siduda, sest ei tea, mida võid korda saata? 

Ma ei ole seda otseselt tundnud. Võiksin sotsiaalmeediasse kütta nii, et vähe pole, aga ma väga ei tee seda. Minuga tahavad koostööd teha igasugused kihlveolehed ja kasiinod. Sellised asjad, mida ma eriti ei tolereeri. Olen saanud tohutult selliseid pakkumisi ja olen kõik ära öelnud. Ma ei ole ise mängur ja mul on kahju inimestest, kes mängivad.

Alkoholist oleksin nõus ainult šampanjat reklaamima! Mul on nüüd oma kook – tassikook šampanjaga. Tassikookidest saab! See on seal kõige kallim kook.

Tegin ühe saiareklaami, aga see oli alatu, sest ma ei söö saia ja inimesed tulid kohe ütlema, et miks ma valet asja reklaamin. Iluasju olen reklaaminud ja mulle on öeldud, et mul võiks omanimelisi tooteid olla. Aga ma ei ole vaevunud ja mul ei ole seda vaja.

Ausalt öeldes, ma ei taha nende kopikate eest reklaame teha. Vaba aeg on kallim. Meil ei maksta ju midagi. Soomes, jah, olen nõus igasuguseid asju tegema. Samuti mõtlen omakasu peale. Tahan, et tootest oleks mulle midagi kasu. Ilufirmad, kellega olen koostööd teinud, on lojaalsed ja pikaajalised partnerid ning ma päriselt kasutan nende tooteid. See peab mulle funolema, pean ju pärast reklaamiga koos elama.

Vaatasin mõningaid reklaame, kus sa osalenud oled. Simpeli oma oli tore. 

Võib-olla tõesti…

Sa ei mäleta?

Nalja teed või? Ma ei mäleta pooli asju, mis ma teinud olen (naerab – toim.).

Millised reklaamid sulle endale meeldivad?

Ega ma neid ei näegi. Me ei vaata ju enam telekat nagu vanasti vaatasime. Ma praegu mõtlen, mis reklaam mu tähelepanu on köitnud ja ega ei tule ükski ette. Võib-olla Elisa on midagi vahepeal pingutanud, teinud nagu lühifilme.

Kui oled väike ja vaene, siis tee midagi lollakat. Tee midagi nii nõmedat ja õudset, mis tõmbab nii palju tähelepanu, et sa ei saa pilku ära. On kaks äärmust – sa pead olema kas ilgelt hea või ilgelt totakas. Vabandust väga, inimesed ei vaata keskmisi asju.

Kõik ettevõtted tahavad, et nad saaks meedias tähelepanu. Sina oled elus väga palju tähelepanu saanud. Kuidas sa ettevõtteid ja brände õpetaks? 

Hüpake vanni (naerab – toim.). Nagu mainisin, sa pead mingisuguse vimkaga asju tegema. Inimestele jäävad kõige rohkem lollused meelde.

Kui sul on tähelepanu vaja, siis kõigepealt relax’i. Ära mõtle üle, lase asjadel minna, ära pinguta, sest nalja sa ei pinguta välja, see on fake ja kõik saavad aru.

Mine hästi vapralt, julgelt ja avatult peale. Ära karda. Juhtub apsakas, siis juhtub. Läheb per*e, siis läheb. Inimestele see meeldib, sest nad saavad samastuda. Inimlikkus peab jääma. Ei tohi olla liiga puhas ja samas ei tohi ka liiga loll olla. Piir on hästi õhuke.

Pean siin ikkagi Brigitte Susanne Hundi mängu tooma. Ta oli meelelahutusmaailma absoluutne lagi. Kõik teadsid teda. “Vallaline kaunitar” tõi ta inimestele nii lähedale, tited ja vanaemad vaatasid, kõik armastasid teda. Ta oli päris, ta oli ilus. Sellisele tasemele jõudmine on harukordne juhus.

Ja siis pingutad üle. Vot seda piiri peab tajuma. Mingi hetk, kui oled kõige kõigem, võib tunduda, et võid kõike teha ja kõik on lubatud. See ei ole päris nii. Seal jookseb õhkõrn nähtamatu piirike ja sulle ei anta andeks. Ja kui sa sellest ise aru ei saa, sa ei lõpeta, sa ei päästa, mis päästa annab, siis see on valus.

Mida meil siit õppida on?

Alandlik peab olema, humble. Pead oskama õigel hetkel vabandust paluda. Ma arvan, et suhtekorraldaja kindlasti soovitas seda või oleks pidanud soovitama. Võib-olla oleksin see pidanud mina olema. Ta heitis ette, miks ma ei öelnud talle “stopp”. Aga mina hõõrusin käsi ja mõtlesin, kuhu edasi.

Põnev oli. Kes meist ei tahaks sellist meelelahutust. Aga oluline on vahepeal pildilt ära kaduda, tagasi tulla ning südamest vabandust paluda. Igaüks meist on vahel madalseisus. Inimesed saavad aru.

Ma olen ise Soomes kunagi midagi sarnast teinud. Sain liiga palju tähelepanu ja kord tehti meie kodus mingit reality televisiooni. Rääkisin, mida soomlastest tegelikult arvan. Pärast olin tühistatud, persona non grata, ükski Soome ajakirjanik minuga ei rääkinud. Praegu nad muidugi tunnevad minu vastu taas huvi.

Kui sa 2019. aastal Rohelistega riigikokku kandideerisid, ütlesid, et sõidad bussi ja trammiga. Ma pole sind kunagi trammis näinud.  

Ma just jäin vahele ja rääkisin end puhtaks, nurr, nurr, kurr! Kõik kassihääled lasin valla. Ei saanud trahvi. Mind ei viidud bussigi. Teine, noor poiss, üliõpilane, oli vist telefoniga maksnud, aga pilet ei tulnud läbi, tema viidi küll bussi. Mina oma kurr, nurr ja mjäuga pääsesin. MUPO vennal oli nii hea meel. Ütles, et nii tore oli rääkida.

Tõin Roheliste teema sisse, sest sa oled ette heitnud, et Eesti inimesed ei usu kliimasoojenemisse. Kas Eesti brändid on sinu jaoks piisavalt rohelised?

Mina? (naerab südamest – toim). See oli suusoojaks, et saada sinna Rohelistesse. Nalja teed või? Okei, tegelikult olen ilge puudekallistaja ja metsaarmastaja. Nutan iga puu pärast, mis isegi kesklinnas maha võetakse. See on kohutav. Olen end oma kodumaja ees põhimõtteliselt puu külge sidunud. Aga mis sellest kasu on? Nad tulevad järgmine kord salaja.

Ma tõesti ei tarbi ohjeldamatult ega kasuta autot. Mul on seda vaja ainult selleks, et maale sõita. Vanasti sõitsin iga päev Kentmanni tänavalt autoga Maakrisse tööle, oh my god! Õigustasin end sellega, et ma ei saanud kontsakingi jalga panna, sest tänavad olid nii õudsed – koledad ja porised. Auto oli nagu minu jalanõu! Nüüd kannan tosse ja kõnnin jala. Linnaruum on ka natuke paremaks läinud.

Ju ma rääkisin seda juttu. Ma ju tegelikult usun sellesse. Jah, joon ökoveini – ma ei tea, kas ökošampanjat on ka? Ostan looduspoest oma toidu, pesuvahendid ja muud asjad.

Mis värk sul nende Rohelistega üldse oli? Sa eriti ei sobinud sinna. Kasuka panid selga ja kohe oli suur skandaal.

Jah, siis ma lubasin Raekoja platsil kasukad ära põletada ning inimesed helistasid mulle. Vanem härra ütles, et ma ei põletaks ja kingiks kasuka tema prouale, sest ta ise pole jõudnud talle kasukat osta. Lasteaiast helistati ja taheti, et ma annaks kasukad neile, sest nad tahavad karukostüüme teha. Ma ei andnud neid ära, aga juurde pole ka ostnud. Ausalt ei ole.

Inimesed said aru, et Anu Saagim ja Rohelised ei lähe päris hästi kokku.

Jah, see ei olnud usutav, ma olen sinuga täiesti nõus. Ma ei näinud ka eriti vaeva, ma väga vabandan. Liitusin sõbranna õhutusel. See oli läbimõtlemata samm. Kui lähed sellist asja tegema, siis see pole naljakoht, aga ma läksin natuke naljaga. Mõtlesin, et kõik teavad, kes ma olen, küll toimib.

Võib-olla mõnes teises erakonnas oleks toiminud (muigab – toim.). Võib-olla Rohelised olid valed. Ma südames olin nende usku, aga ma ei mänginud seda oma persooniga välja, olen nõus.

Aga mõtlen alati, mis on kõige hullem, mis juhtuda võib. Olen inimene, kes tihtipeale hüppab üle oma varju. Kui mulle midagi pakutakse, siis tavaliselt võtan vastu. Olin ühes Teaduste Akadeemia noorteadlaste võistluse žüriis ja pärast kuulsin, et see tekitas hirmsa skandaali. Et kuidas ma lähen sinna, see ei sobi ja ma ei jaga ju midagi.

Ise mõtlen, et, jah, tean, et ei sobi, ma ei ole nii tark kui nemad, aga lähen ja proovin, see ei võta tükki küljest. Tõestan endale, et saan suurepäraselt hakkama ja alati õpin midagi uut.

Juba kahetsen, et Kuldmuna õhtujuhi ameti vastu võtsin. Lugesin teksti ja mõtlesin, et suren ära! Miks ma teen seda? Täitsa segane! Aga alati kui sellise asja ära teen, olen väga õnnelik ning saan enesekindlust ja -usku juurde.

Tundub, et pidu tuleb hea.

Ma olen improvisaator. Mind tuleb vabaks lasta, ma ei saa kammitsais olla. Arvan, et hakkan improviseerima ja kuna olen koos Mihkel Raua ja Kaisa Seldega, siis ajan neil juhtme kokku. Lähen vooluga kaasa. Põhiline, et outfit ilus on!

Turundajad, tehke skandaale, et oleks pärast, millest kirjutada ja rääkida. Tõeline pidu peab olema skandaalimaiguline! Ma ei tea, kas Taavi Rõivas ka tuleb?

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised