Kuldmunal pärjati tänavu viiendat sünnipäeva tähistav Sweep aasta disainiagentuuri tiitliga – selles kategoorias võideti üks kuld, kolm hõbedat ja neli pronksi. Sweepi partner Siim Nikopensius ja tegevjuht Sandra Ollik räägivad, kuidas nad välismaal kliente leiavad ja millised muutused ootavad ees Eesti turgu.

Mina olen Sweepist mõelnud kui reklaamiagentuurist, nüüd saite aasta disainiagentuuri tiitli. Kuidas end ise identifitseerite? 

Siim: Agentuuride piirid on tänapäeval hägused. Hea disaini tegemiseks peab strateegiline olema ning meil on selleks kõik komponendid olemas.

Kui keegi küsib, mis Sweep on, vastan alati, et see on reklaamiagentuur, sest nii on inimestel kõige lihtsam aru saada. Üks osa hea reklaami tegemisest on ka hea disain. Loome tugevaid kindla süsteemiga brände, millele on hea loovaid kampaaniaid ehitada. 

Maailm ja ärilised väljakutsed on palju muutunud. On volatiilsust ja segadust selles osas, milline üks agentuur olema peab. Peame tegema mitut asja väga, väga hästi, sest klientide probleemid on komplekssemad kui varem. 

Sandra: Mina kasutan sõna loovagentuur, sest disain, reklaam ja turundus ongi omavahel tihedalt seotud. Üks ei saa teiseta. See, et teeme siin kõike koos, on ideaalne variant. Disain on üks meie kolmest alustalast koos digi- ja loovtiimiga.

Kui klassikalises disainiagentuuris tegelevad kunstilised juhid tihti ainult brändingu või suurte kontseptsioonidega, siis meie majas saavad nad tegeleda nii brändingu, pakendite kui ka kampaaniatega. Nad on öelnud, et see aitab värskena püsida. 

Siim: Oluline on, et terve tiim teaks, kes me oleme ja miks me midagi teeme. See laieneb ka kliendisuhtele. Me ei lähe esitlema mitut kontseptsiooni. Üle 90% juhtudest esitame vaid ühe idee. Selleks teeme palju eeltööd. Meil on töötubade süsteem, kus juhime kliendi disaini eri osadest läbi. Vaatame eraldi tüpograafiat, värve ja graafilisi elemente. Teeme üheskoos kliendiga endale täiesti selgeks, miks on tark ühes valitud suunas minna.

Turul räägitakse valiku illusioonist. Et kui kliendil on valiku illusioon, valib ta ühe variandi välja ja sina saad tööga edasi minna. See pole meie arust absoluutselt aus viis ühe brändi väljakutseid lahendada, sest siis ei hakka asi reaalselt tööle, kuna on tehtud lähtuvalt kellegi maitsest, mitte põhjusel, et konkreetselt sellist lahendust ongi vaja. 

Klient kaotab sinu vastu usalduse, sest loodu ei hakka tööle. Kui saame lahendada disaini nii, et klient saab igast tükist ja tervikust aru, tagab see, et süsteem, mille lõime, rakendub päriselt ja hakkab tulemusi tooma. Ühtlasi ei tunne klient end kolme lahenduse esitlemisel pantvangis, sest midagi peab valima. See on meie mõtlemise alus ja näen, et see toimib. Kui kliendid meieni jõuavad, ei lähe nad siit naljalt ära.

Viimased kaks aasta disainiagentuuri on pillid kotti pannud. Loodetavasti pole see halb enne.

Sandra: Õnneks ei nimeta me end ainult disainiagentuuriks!

Siim: Sandra istus Kuldmunal minu ees ja kui saime auhinna, keeras ta ümber ja küsis, kas hakkame nüüd pankrotti minema (naerab – toim.). Eks see auhind on hea näide sellest, et Sweep on nelja aasta jooksul pidanud oma teenust oluliselt kohandama.

See on ülilühike aeg ja oleme selle jooksul tohutult muutunud. Agentuurid, kes väga kitsalt ühele asjale keskenduvad, ongi praegusel ajal haavatavamad. Eriti veel, kui toimetatakse ühel turul. Kui koduturuks on Eesti, võib liiga kitsas spetsialiseerumine äriliselt üpris halvasti mõjutada. 

Sandra: Neli aastat on möödunud muutustega ja kiires tempos ning järgmised neli aastat peab valmis olema topelttempoks – muud moodi ellu ei jää. 

Siim: See on ka meie klientide igapäev. Väga vähe on selliseid valdkondi, kus saad jalad laua peal lebotada. 

Sandra: Eelmine aasta oli palju turbulentsi, aga ka õnnestumisi. Meil olid väga kindlad sihid, mis said täidetud. Praegu ei ole väga populaarne öelda, et läheb hästi. Mina ei karda seda öelda – me võime eelmise aastaga rahule jääda. 

Siim: Meie tugevus on see, et me lihtsalt ei räägi omavahel, mida teha võiks, vaid paneme asjad kirja ja teeme ära. 

Teie tegemistest kuuleb vähem kui teiste agentuuride askeldamistest. Kas te hoiate teadlikult tagasihoidlikumat joont? 

Siim: Jah. Oleme hästi palju sisuga tegelenud ja võib-olla end vähem promonud. Kuigi viimasel aastal oleme ka sellele rohkem tähelepanu pööranud. Eesmärk on meil sisemiselt tugevamaks saada, mitte niivõrd sellele keskenduda, kuidas välja paistame. 

Kuldmunal me ei osale seepärast, et jubedalt tähelepanu saada, vaid tahame ise vaadata, mis meie parimad tööd on. Kui need on piisavalt tugevad, saadame konkursile. 

Sandra: Eestis on aastatega palju kontakte tekkinud ja turundame end rohkem välismaale. Samas tuleb praegu Eestist päringuid stiilis, et olete aasta disainiagentuur, teeme koostööd.

Milline on Sweepi suhe Eesti ja välismaa projektide vahel? 

Sandra: Eelmine aasta oli 50-50. Praegu veel ei oska hinnata, mis põnevaid asju tänavune aasta tuua võib. 

See on Eesti agentuuri kohta päris muljetavaldav. 

Siim: See on suhteliselt hea. Praegusel hetkel on see protsent võib-olla veidi väiksem, seal 25-35 vahel, aga tajume ise, et peame seda hoidma 50 juures. Just selleks, et tagada stabiilsus ja hoida enda väljavaated paremana. 

Tähendab see, et teil on välismaal korralik võrgustik olemas või on iga kliendi leidmine paras higistamine? 

Sandra: Ega see meelakkumine ole. Eesti on digiriigi mainega, aga kreatiivsust on keerulisem müüa.

Siim: Välismaa kliendi püüdmine on ikka täiesti erinev Eesti kliendiga kohtumistest. Meie teravik on teises kohas.

Kuidas te neid püüate?  

Siim: Eestis suudame end põhimõtteliselt tervele riigile esitleda. Õigete inimesteni on võimalik jõuda läbi paari telefonikõne. Välismaal keskendume teatud inimestele, kelle kaudu edasi liikuda. Kui Eestis loome suuri brändistrateegiaid ja haldame kogu kliendisuhet, siis mujal teeme isoleeritumaid tükke. 

Kas see on nii olude sunnil – peabki end üles töötama ja alustama väiksematest tükkidest, enne kui saab minna suuri brände muutma?

Siim: Ma ei nimetaks neid väikesteks tükkideks.

Sandra: Mina ka mitte. 

Noh, väiksem kui suur brändikampaania. 

Sandra: Need väiksemad tükid moodustavad tihti suurema tüki kui brändikampaania. Kogu see always-on’i ja sisumaailm on tihti mahukam kui brändi disainimise protsess ise, mille teed võib-olla üks kord ära ja hiljem veidi arendad. Sisu peab olema pidevalt pildis. 

Siim: Ma arvan, et Eesti turul on ses osas suuremad muutused veel ees. Tõenäoliselt liigub lähiaastatel rohkem raha sisu loomisesse. Hetkel on ses osas Eestis tühimik, see on brändide jaoks väga suur kasutamata potentsiaal. 

Samal ajal kõik ju loovad sisu, kasutatakse mõjuisikuid, tehakse taskuhäälinguid jne. Mida me paremini peame tegema? 

Siim: Kõigepealt tuleks sellesse professionaalselt suhtuda. Suur osa turundusjuhtidest on harjunud ajaga, mil sellist turundust polnud. Sotsiaalmeedia juhi või spetsialisti roll on praegu pigem juuniortaseme töö ning see peegeldub ka ettevõtete turunduseelarvetes. 

Sotsiaalmeedia ja digikanalite osa eelarves saaks kõvasti tõsta. Kuna Eestis on palju sektoreid, kus ettevõtete digieelarved on väikesed, võib võit olla päris suur. 

Sandra: Sisu ei tähenda ainult mõjuisikuid. Otsest võrdusmärki nende kahe vahele tõmmata ei saa. Usun, et orgaanilisema, autentsema ja läbimõelduma sisu loomine muutub järjest olulisemaks. Ega mõjuisikut ka ei usuta, kui ta autentne pole.

Siim: Paljud ettevõtted ei mõtle oma sotsiaalmeediasisu läbi. Seda tehakse väga juhuslikult. Meelelahutuslikkus on hea, aga tihti on näha, et suur plaan puudub.

Mis sisu teie toodate? On need taskuhäälingud või midagi muud? 

Siim: Üks asi, mida teeme, on e-residentsuse taskuhääling Winning Friends. Seal on meil väga tugevad külalised ja tükeldame seda sisu väiksemaks, et saaksime sotsiaalmeedias võimalikult palju jagada. 

Selline sisuline ja samas ka meelelahutuslik formaat on pikemas plaanis efektiivsem turunduskanal kui lihtsalt bännerite tootmine. 

Nii et loodate, et öeldakse hästi palju naljakaid lühikesi lauseid, mida saaks edasi jagada. 

Siim: Otseselt ei looda, sest iga osa ettevalmistusse läheb tohutu töö. Inimesed ilmselt ei taju, kui palju peab sellise sisu tootmiseks asju läbi mõtlema. Avastasime, et aur, mis sinna läheb, ei ole üldse väiksem kui ihaldusväärsete brändikampaaniate puhul, mida Kuldmunal näha. 

Siim, Emori taskuhäälingus ütlesid, et saatsid reklaamitööd otsides CV 13 agentuuri. Divisionis olid lõpuks tööl kuus kuud. Kas see valdkond leiab andekad inimesed üles? Endine loovjuht Kadi Abe, kes nüüd õpetajana töötab, ütles meile hiljuti: “meie valdkond sööb välja need, kes tunduvad esmapilgul aeglasemad või vähem andekamad, kuigi neil on lihtsalt oma eripärad ja nad vajaksid teistmoodi süsteemi. Valdkond kaotab geniaalseid inimesi, sest meil pole aega tegeleda nende eripäradega. Rohkem tuleks märgata, mis on iga inimese tugevus.” 

Siim: See on väga hea teema. Saan kohe skandaalse lause öelda. Mäletan, et kui mind Divisionis lahti lasti, oli üks esimesi lauseid, mis mulle öeldi, et olen valdkonna jaoks natuke liiga intelligentne. Mõtlesin, et see on huvitav viis, kuidas inimesi vallandada: ütled, et ta on liiga tark ja lased lahti. 

Aga ma ei läinud koju norutama. Ma ise arvasin, et mõnes asjas olen tark, aga mitte reklaamis. Pidin leidma endas jõu selgitada välja, mida pean õppima, et reklaamis heaks saada. Ehk inimene peab ise tahtma ses töös väga edukas olla. 

Paraku käib sinna juurde see, et kui inimene agentuuri läheb, siis ega seal palju aega pole. Ta peab suhteliselt kiiresti tulemusi näitama. Agentuuride äri on meil võrdlemisi õhuke, kellelgi ei ole ressursi, et inimesi täiesti nullist koolitada.

Eks ses valdkonnas peab olema üle keskmise pingetaluvus. See on paratamatus. Ma ei usu, et tekib mingi uus reaalsus, kus inimestel on tohutult aega kõike teha. 

Ega tööd, mis saavad lõputult aega, ei tule seepärast paremad. Inimene peab jõudma teatud tasemeni ja saavutama enesekindluse. Seejärel suudab ta väga lühikese ajaga teha väga häid töid. 

Meie enda tänavune eesmärk on sisemine kasv ja tahame, et meie kõigi positsioonide kompetents ja pädevus kasvaks. Saame seda juhtida läbi standardite, mille oma tööle seame. Lisaks läbi erinevate loovtöötubade. 

Sisemise kasvu aasta ongi selleks, et inimestel oleks rohkem enesekindlust ja nad tunneksid end igas väljakutses paremini.

Kas Eesti turundajad suudavad ajaga piisavalt kiiresti kaasas käia või see liigub meie eest ära ja jookseme järele? 

Sandra: Aus vastus on, et ei suudeta. Ühelt poolt ollakse mugavustsoonis, teisalt jällegi tuleb iga päev nii palju uut infot peale, millest end läbi närida. Kui loeksin turundusest raamatut, siis selleks hetkeks, kui selle lugenud oleksin, oleks see juba aegunud.

Siim: Kui ettevõte positsioonerib end nii, et ollakse kurvi peal või natuke kurvist ees, on võimalik areneda. Selline ettevõte on ka edukas. Arvan, et valdkonnas on palju agentuure, kus ei juleta seda teha, sest ei olda valmis riskiks, mis sellega kaasneb.

Kui sul on vaja iga kuu arveid maksta, teed lühiajalisi otsuseid. Kui sa ei suuda kõrvale tekitada midagi, mis äri pikaajaliselt stabiilseks teeks, leiadki end üks hetk selles positsioonis, et pead uksed kinni panema.

Ma arvan, et kui oled uutele mõtetele avatud, saad stressivabalt elada ja seda tööd paremini teha. Ma usun, et asjad muutuvad aina enam ja me ei taha millestki kinni hoida. Me ei hoia kunagi oma tõekspidamistest kinni, me oleme alati valmis ümber mõtlema seda, millesse usume.

Sandra: See oli nüüd kõige skandaalsem lause (naerab – toim.).

Siim: Tegelikult on ju nii, et ei tohi jääda lõputult kinni mingisugustesse tõekspidamistesse.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised